Maardu kalmistu. Taamal masuudimahutid
Roosa reha krematooriumi poes
Näib, et igal uskkonnal on oma altar. Lutherlastel selline väike...
Õigeusklikel aga ülimalt eksklusiivne...
Igaühel on oma koht. Nagu teatris ja kinoski.* * *
Mida rohkem ma kuulen ilmalikke matusekõnesid, seda suuremasse hämmingusse ma satun. Kohati hakkab isegi tunduma, et ilmalikke kõnemehi ei tohi üldse püünele lasta. Sest isegi juhul, kui nad pole kõne teksti kellegi eelmise lahkunu matusekõnega segi ajanud, on nende sõnum siiski ülimalt...kummaline. Panen kirja põhilised postulaadid:
1) Surm tähendab elavate jaoks masendust ja ränka leina
2) Tegi lahkunu mis ta tegi -nüüd on see kõik läinud...
3) Surm = mure
4) Surnu on nüüd rahus (=hoolimata sellest kuidas me elame, on surma ainus tagajärg igavene rahu?)
5) Surm ja suremine teeb meid teiste surnud inimestega võrdseks
6) Põhimõtteliselt selgub matustel, et kõik oli mõttetu ja edaspidi tuleb lahkunut meenutada kurbuse ja leinaga
* * *
See ei ole normaalne.
8 kommenttia:
Okkei, nõus.
Aga paneks äkki kokku mingid soovituslikud punktid, mida matusekõne kuulajatesse sisendama peaks?
Või mõtleks äkki migi pollingu välja?
Ma üritaks siis esmalt genereerida ilmaliku matusekõne soovituslikke punkte:
1) Inimene sai võimaluse elada -see oli väärtuslik võimalus
2) Ta jõudis palju, ta elul oli tähendus
3) Ta oli vapper ja elas nii nagu tal välja kukkus
4) Keskendume surnu tehtule mitte ei jahu murest ja leinast
5) Kurvad sündmused teevad meist paremad inimesed
6) Ilmalikus matusekõnes tasub olla Toonela-teemadel VÄGA ettevaatlik ja mõistlikum on jutt "igavesest rahust" jmt üldse ära jätta (sest Darwin ja materjalism ei tea ega arva hauatagusest elust midagi)
7) meil oli võimalus jagada lahkunuga tema elu ja saatust. See oli väärtuslik võimalus.
8) Meie elame. Kasutagem seda aega, et teha head...
Midagi sellist.
Asjadest
Väga huvitav, et see teema siin just päevakorda sattus. Kuu aega tagasi suri minu isa. Ja ma olin täiesti hämmeldunud matusest (ma pole just palju pidanud matustel käima ja viimane oli aaaastate eest). Matus oli ilmalik ja kõik kokku mõjus nii, nagu kogu me seltskond kes seal oli, peaks nüüd aegade lõpuni tragöödias ja igaveses halamises elama. Väga õudne oli.
Matus peaks olema midagi hoopis sellist äge-et-sa-elasid-nüüd-tähistame-seda stiilis. Ma ei saa üldse aru, kuhu see maailm tüürib niimoodi.
Olen sinuga 100% nõus. Täpselt mu enda mõtted. Aitäh kommenteerimast.
Lugupeetud blogija! Sa nimetad asju valede nimedega, sest sellist asutust nagu Maardu krematoorium ei ole! Maardu kalmistul asub asutus Matusekeskus & Krematoorium. Oleks viisakas ja õige nimetada asju nende nimedega, mis neil on aga mitte ise omalt poolt nimesid anda!
Aitäh kommentaari eest! Tegemist ei ole äriregistrisse kantud juriidilise ärinimega vaid tavalise rahvapärase mõistega kohale, kus tuhastatakse surnuid. "Maardu Krematoorium" ei tähista äriregistri sissekannet.
Tavaliseks rahvapäraseks mõisteks seda nimetada küll ei saa! Pigem kibestunud matsi kõnepruugiks...
"Kibestunud matsi kõnepruuk" ei ole vist samuti väga korrektne ütlemine, mis? Vahest sa põhjendaksid miks on sõnapaar " Maardu krematorium" Sulle nii vastukarva? Kui isegi ajaloolised ürikud kõnelevad II MS aegsetest koonduslaagrite krematooriumidest, siis ei tohiks "Maardu krematoorium" küll mingil moel mitteaustav sõnastus olla.
Miks see teema Sulle NII tähtis on?
Lähetä kommentti