lauantaina, helmikuuta 07, 2009

Tänane päev (uisud, tatt, ja põuling)

Hommikult aeti meit E5 ja P7-ga kodust ära, sest oli vaja koristada. Mis tähendas, et läksime usisuväljakule, mis oli tegelikult ühest servast pisut vee all. Uisutasime siis. Varsti viskas uisutamine kõigil üle ja läksime hoopis kelgutama (uisud on nõmedad!). Seal oli mingi selline päris kõrge küngas, kust sai alla lasta, ja mille juurest sõitsid suusatajad mööda. Suusamehed olid otse künka järsaku all -ja mul tekkis peaaegu vastupandamatu tahtmine neile ülevalt pähe karata -et üllatada neid nii. Aga ma ikkagi ei teinud seda.

P7 ja E5 rullisid ennast lumes ja sõitsid pepukatega. Mina kamandasin ja õiendasin, et kuidas seda tegelikult tegema peaks. 

Siis viskas ka kelgutamine ära, ja me ronisime autosse, et minna lumesahka ostma -aga ma ei suutnud autoga teiste autode vahelt välja tagurdada ja asi läks isegi väga hulluks, sest tundus, et auto vajus juba mingile võõrale autole küljelt sisse -ja ma olin täiesti hädas, sest seal oli selline järsak ja äär, et vajub vägisi tagasi ja edasi sõites on oht samuti eesolevale sisse sõita. 

Siis ilmus sinna mingi poliitkorrektne eesti suusapere, kes vaatas halvakspanevalt mida ma teen -aga ei aidanud kah. Õnneks ilmus ka üks venelane, kes mind entusiastlikult juhendama hakkas ja meid avariist päästis.

Selle kõige tulemusena, hakkas vasak jalasäär täiesti kontrollimatult tõmblema.

Aga see lõppes kohe, kui sain auto teele pööratud. Siis ostsime suure lumesaha ja vedasime selle autosse ning sõitsime mere äärde. Mere ääres oli lahe, sest olid jääpangad ja sellised kollased suuremad märjad laigud mille peal oli plögane lumi -nagu tatt. 

Leppisime E5 ja P7-ga kokku, et see ongi Mere tatt ja et me käime tati sees -et me oleme tatiuurijad. See mõte meeldis meile kõigile kuni kõht läks tühjaks, ja E5 hakkas hädaldama, et ta tahab magada ja P7 nentis, et ta saapad lasevad vett läbi. P7 hakkas lonkama, sest tal oli vasak jalg märg.

Siis ome otsisime sushibaari aga ei leidnud vaid leidsime hoopis põulingu, kus müüdi snikersit ja õunamahla mida me ka ostsime. Põulingus olid kaks last, kes viskasid neid suuri palle ilgema kolakaga vastu põulingurada. Nende ema töötas baaris. E5 ja P7 imesid kõrtega mahla ja me vaatasime lummatult kuidas suured põulingukerad kõva kolakaga maha kukuvad. 

Pärast seda läksime autoga koju -see möödus viperusteta, sest parkisin ettenägelikult kohta, kust oli lähima autoni vähemalt 5 meetrit.

5 kommenttia:

Anonyymi kirjoitti...

kui tegu oli sellises 45+ eas venelasega, siis need vene mehed on alati need kõige vingemad ja entusiastlikumad kui on tegu autodega. olgu teemaks sidurivahetamine 20 aastat vanal moskvichil või olgu tegu manööverdamisega kitsukeses dadzha hoovis, alati saab kõik tehtud, kas oma kätega või kätega vehkides.

Anonyymi kirjoitti...

abivalmid inimesed on ülinummid. mul on endal põhjamaalaslikult kombeks enne tükk aega passida ja oodata-vaadata, kas abivajaja ikka tegelikult ka abi tahab või kavatseb ise hakkama saada. üldjuhul saabki ise hakkama või siis aitavad minust agaramad kodanikud.

aga mis sa kavatsesidki oma märjad, näljased ja unised eelkooliealised lapsed sushibaari lõunale viia vä? mingi ülinoobel tõusik oled vä? sellistele lastele antakse kuuma morssi ja lihapirukat, mitte toorest kala...

Anonyymi kirjoitti...

Asi oli selles Anne, et see päris restoran kuhu me minna tahtsime, oli reserveeritud -ja sushibaarist olin ma midagi kuulnud varem -sellepärast.

Venelane oli 30+
asjadest

Anonyymi kirjoitti...

Asi oli selles Anne, et see päris restoran kuhu me minna tahtsime, oli reserveeritud -ja sushibaarist olin ma midagi kuulnud varem -sellepärast.

Venelane oli 30+
asjadest

Anonyymi kirjoitti...

tegelt sushibaar on hea asi, kui harjutad oma lapsed varakult seal käima, äkki siis kasvavad neist sama terved ja tugevad nagu jaapanlastest. ja mis kõige tähtsam, targad. sest kala sisaldab neid oomegaid, mis aju tööle panevad. nii et vabanda, võtan oma näägutuse tagasi. loodan, et hakkategi sushibaaris hängima :)